Ei oskagi pikka juttu kirjutada. Lehitsesin raamatut ja jäid need suupisted (raamatus nimetati neid nii!) silma. Proovisin ära. Kuigi ma kahtlesin, kuidas see munavalgevaht sinna kenasti vahele jääb. Sain täitsa hakkama. Aga pean kohe ka ära mainima, et Ilona, ära sina tee ise. Ma ei jõua pärast su närve kinni maksta :)
Maitsest pole veel rääkinud. Sellised täitsa huvitavad. Samas ei midagi erilist.
4 1/2 dl nisujahu
1 sl kakaod
1 dl suhkrut
200 g võid või margariini
2 munavalget
1 dl suhkrut
Sega jahu, kakao, suhkur ja tükeldatud rasvaine taignakausis. Sõtku taigen kiiresti valmis. Pane taignapall umbes 30 minutiks külmkappi.
Valmista täidis: vahusta munavalged kohevaks ja tugevaks vahuks. Lisa vahustamise ajal suhkur. Jaga taigen 2 osaks ja rulli ristkülikuna (u. 16*30 cm) lahti. Määri beseevaht kohevalt taignale. Keera taignatükid, nagu rullbiskviidid, rulli. Pane rullid umbes 1 tunniks külmkappi, et need muutuksid täiesti külmaks. Lõika rullid u. 3 cm paksusteks viiludeks. Aseta viilud küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Küpseta kooke ahju keskosas umbes 15 minutit. Tõsta küpsetusrestile jahtuma.
Olete kuulnud ürdigrissinidest, milles pole õieti ürte sees? No nüüd kuulete. Küll põgusalt, aga siiski. Ihii. Tuli mõte need vigurid ära proovida ning oh üllatust, ürdid olid otsa saanud. Tegelikult nägi retsept üldse ette värskeid ürte. Ja mitte täisterajahu. Aga rääkides neist grissinidest, siis ma usun, et hakkan neid tihti tegema. Eriti suvel. Paremad kui krõpsud. Tervislikumad kah. Järgmine kord proovin siis ürtidega.
Ahjaa, see asi kah veel, et kui tahad krõbedamaid, siis teed peenemad pulgad ning paksemad jättes saad tainasemad pulgad.
25 g pärmi
2 dl vett
0,5 dl õli
1 tl soola
1 tl suhkrut
1 muna
1 dl hakitud ürte (basiilikut, tüümiani, punet)
7-8 dl jahu (mille osaliselt asendasin täisterajahuga)
Määrimiseks:
piima
Murenda pärm käesooja vette. Sega, kuni pärm on lahustunud. Lisa õli, sool, suhkur, muna, ürdid ja jahu. Sõtku taigen elastseks ja ühtlaseks. Lase taignal kerkida soojas tuuletõmbuse eest varjatud kohas umbes 40 minutit. Kummuta taigen jahuga ülepuistatud lauale ja sõtku veel kord hästi läbi. Jaota taigen tükkideks. (Sellest kogusest peaks saama 30, aga kui tahad krõbedamaid ja seega peenemaid, saad rohkem). Veereta tükid umbes 25 cm pikkusteks sõrmejämedusteks pulkadeks. Tõsta pulgad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lase pulkadel kerkida ahjuplaadil umbes 20 minutit. Ära kata rätikuga! Keera ahi 175 kraadile. Määri pulgad piimaga. Küpseta ahju keskosas umbes 20 minutit. Jahuta restil.
Kuna mul ju ürte eriti polnud (midagi kraapisin topsidest kokku), siis pigistasin ühe küüne küüslauku sisse.
Sõbrapäevaks tegin ühed sõbralikud kirsipirukad. Retsept on lihtne ja võib seda teha nii suure kui väikeste vormidega. Kuna ma ostsin kuu alguses Maximast endale väikesed südamekujulised vormid (mõttega sõbrapäevaks nendega midagi meisterdada), siis tegin väikesed. Peale piruka söömist võin kinnitada, et kirsid on võrratud! Proovige järele. Kuid, ma üldse ei pahanda, kui teete näiteks ploomide või hoopis vaarikatega. Ahjaa, ma küll mõtlesin, et järgmine kord tehes ma küpsetan põhja veidi enne kui täidise sisse panen. Mulle meeldib veidi rohkem krõbedam. Praegune jäi tavaline küpsenud muretaigen.
Tainas:
125 g võid
0,5 dl suhkrut
3 dl jahu
Täidis:
200 g hapukoort
1 muna
0,5 dl suhkrut
0,5 tl vanillsuhkrut
250 g kirsse
1 dl mandlilaaste
Näpi külm või, suhkur ja jahu tainaks. Vooderda sellega 24 cm võitatud pirukavormi põhi ja ääred. Sega hapukoor, muna, suhkur ja vanillsuhkur ning kalla põhjale. Eemalda kirssidest kivid. Lao kirsid täidisele. Puista pirukas üle mandlilaastudega ja küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.
Juhtus selline lugu, et hakkasin Ilonale retsepti andma ja tuli endale veel suurem isu peale neid pirukaid teha. Nii tegin mina neid ja Ilona jäi ikka pärmitainale kindlaks. Ma kunagi ammu olen neid mitu korda teinud ja nüüd tehes ei pidanud pettuma, taaskord. Minu väike poiss sõi kah kaks pirukat isuga ära :) Lisete arvates on need jällegi liiga head. (Aga mida muud saabki oma laps öelda, eks.)
Taigen:
4 dl nisujahu
1 tl soola
100 g margariini
1 1/2 dl hapukoort
Täidis:
umbes 400 g hakkliha
sibul
sool, pipar (või hakklihamaitseaine)
Haki jahu, sool ja margariin muretaignaks. Lisa hapukoor ja sega kiiresti taignaks. Rulli taigen ristküliku kujuliseks. Voldi see kolmekordselt kokku. Rulli ja aseta uuesti kolmekorra. Pane taigen kaheks tunniks jahedasse kohta tõmbuma.
Vahepeal tegin täidise. Panin hakkliha ahjuplaadile, maitsestasin, lisasin veidi vett põhjale ning ahju. Kusagil 20 minutit ehk küpses. Puhastasin sibula ning panin köögikombaini nii sibula kui küpsenud hakkliha, tegin ühtlaseks massiks.
Rulli taigen õhukeseks. Lõika sellest vormiga umbes 8 cm läbimõõduga ringid. Määri ringide servad lahtiklopitud munaga (tegelikult mina seda ei teinud...) Tõsta lusikaga ringi ühele poolele täidist ja keera teine pool selle peale. Vajuta servad kahvliga hästi kinni. Tõsta pirukad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Määri need pealt munaga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes 15 minutit. (Mul läks mõni minut kauem.)
Neid piroškasid võib pakkuda suupisteks (või koos lihapuljongiga) ning samuti võib neid külmutada.
Või õigemini minu nägemus neist. Kaks õnnetut peeti ootas ammu, et ma nendega midagi ette võtaks ja nii tuli mõte teha neid kotlette. Originaalretseptist kaldusin kõrvale niipalju, et seal oli tahetud keedetud kartulit, mida mul kodus polnud kohe võtta, lisasin vaid ühe saiakontsiku, mille valasin piimaga üle. Teiseks oli originaalis marineeritud peet, mille asemel panin lihtsalt keedetud peedi. Aga võib olla järgmine kord tibatillukese sortsu äädikat ja suhkrut panna? Igatahes pere sõi väga hoolega neid kotlette ja pööritasid silmi kui rääkisin Ilona arvamusest, et kurk ei sobi kotleti sisse :) Aja end siia ja me näitame, et sobib!
Kotleti sisse panin:
umbes 500 g segahakkliha
1 muna
1 saiakontsiku (veidi piima, kontsiku üle valamiseks)
sibul
200-300 g keedetud peeti
soola, pipart
1-2 marineeritud kurki
Hakkliha juurde panin saiakontsiku (piimaga valasin üle), muna, hakksin sibula ning kurgi, riivisin peedi ja panin maitseained. Segasin ühtlaseks massiks. Vormisin väikesed kotletid. Praadisin väheses õlis mõlemalt poolt. Oligi vist kõik.
Elu esimene sefiiritort on nüüd kah tehtud. Elama jäin. Ma polnud isegi kunagi mõelnud, et kunagi seda katsetan kodus teha. No hea küll, sefiir polnud nii tihe kui poest ostes (ja mõnikord pole poes kah tihe), aga seda rohkem vahustades võib olla tuleb tihkem. Nii, et mina jäin esimese korra kohta päris rahule. Lisete arvates oli see liiga hea :) Igal juhul, kes oskab miksrit käes hoida võib seda katsetada.
Biskviidi tegin 5 munast, lisasin samapalju suhkrut ja jahu. Vahustasin munad suhkruga, lisasin jahu, segasin ühtlaseks. Valasin küpsetuspaberiga kaetud vormi. Küpsetasin 200 kraadi juures 10 minutit. Lasin jahtuda.
Samal ajal tegin tordi vahele täidise. Selleks segasin kokku pohla-õunamoosi, kohupiima (250g) ja toorjuustu (100g).
Lõikasin põhja pooleks. Niisutasin mahlaga. Panin täidise vahele ning niisutasin ülemist kihti samuti. Panin jahedasse seisma.
Sefiiri valmistasin:
4 munavalgest
300 g suhkrust
sidrunihappest
vett niipalju, et suhkur märg oleks
Kaalun suhkru potti, kuhu lasen mõne supilusikatäie vett, et suhkur niiske oleks. Kui siirup keema hakkab panen munad vahustama. Parja siirupi keetmiseks läheb aega umbes 7 minutit. Siirup peab jääma paksem kui vesi ja kui lusikalt lasta alla valguda, siis jääb viimasest tilgast niit. Valan siirupi vahustatud munavalgete sisse ja lasen vahustuda kuni tundub valmis olevat. Hea seletus küll, aga muudmoodi ma ei oska :) Vahetult enne vahustamise lõpetamist lisan natuke sidrunhapet. Ja siis pole muud kui panna sefiir tordipritsi ja pritsida tordile just seda, mida tahad.
On ju lihtne?
